Rooma keiser Nero, kuulus oma jõhkruse ja halastamatuse poolest, olevat süüdanud põlema terve Rooma linna ja mänginud samal ajal ise vaatemängu nautides lüürat. Väidetavalt oli ta kõlvatus suhtes oma ema Agrippinaga, kes oli mürgitanud oma abikaasa keiser Claudiuse, et Nero saaks troonile tõusta. Hiljem lasknud Nero ema mõrvata.

Säärased lood, mis pärinevad Nero kaasaegsetelt ajaloolastelt, kes teda sügavalt vihkasid, ei anna keisrist aga kaugeltki täielikku pilti. Tunnustatud ajaloolase Anthony Everitti ja uuriva ajakirjaniku Roddy Ashworthi käsitlus toob selgelt päevavalgele Nerot ja tema valitsemisajale antud hinnanguid ümbritsevad vastuolud. Paistab, et Nero ajal võis Rooma keisririik olla siiski pigem hästi valitsetud. Saavutati diplomaatilisi võite, näiteks sai Rooma Nero ajal ülemvõimu Armeenias, ja Britannias suruti maha kuninganna Boudica juhitud ülestõus, üks kõige ulatuslikumaid, millega Rooma riigil oli tulnud silmitsi seista. Rooma valitsemiseks oli Nerol oma visioon, kuid võib-olla ei jätkunud tal julgust, et seda lõpuni ellu viia. Lisaks armastas Nero kunsti ja muusikat ning võitis suurejooneliste vaatemängudega alamate klasside poolehoiu.

Raamat äratab ellu muistse Rooma, toob lugeja ette linna kitsad ja tuleohtlikud tänavad, keisriperekonna võimuvõitluse ja pahatihti nii mõnegi surmaga lõppenud poliitilised intriigid. Ehkki Nerot on taunitud kui türanni ja tema julmustest on räägitud legende, saab Rooma ühe kõige kurikuulsama keisri verine lugu Anthony Everitti ja Roddy Ashworthi käsitluses värve juurde ning tunnustust leiab ka ta südikus suure impeeriumi valitsemisel.