Sebastian Haffneri „Ühe sakslase lugu“ räägib esimesest kolmest aastakümnest ühe targa ja järjekindla mehe elus. Peenest irooniast ehtsa raevuni ulatuval moel vaatab Haffner oma meenutustes 1939. aastal vahetu tunnistajana tagasi Saksamaal kogetule. See oli tappidest lahti maailm: 1923. aasta kappav inflatsioon, nälg ja küllus käsikäes; pruuni ussina tänavail looklevad natsirongkäigud, tõstetud käed ja „Heil Hitler!“; poliitilised mõrvad ja juutide vaenamine; erakondade radikaliseerumine ja kulminatsioonina Hitleri nimetamine riigikantsleriks.

Aastaid hiljem, 1938, õnnestub autoril, kes ise pole ei rassiliselt ega poliitiliselt ohus, aga kes ei suuda natse taluda, pääseda pagulusse Inglismaale, kus ta võib läbielatust vabalt kirjutada: pealtnägijana seletada, kuidas Hitler võimule pääses. Need mälestused jäid lõpetamata ja ilmusid alles 2000. aastal autori pärandist. Tekst on kirjutatud tõenäoliselt 1939. aasta alguses. Inglismaal avaldamiseks oli valminud tõlge inglise keelde, kuid teos ei ilmunud autori eluajal ei inglise ega ka saksa keeles.

Sebastian Haffneri pseudonüümi all kirjutanud juristi ja ajakirjaniku kodanikunimi oli Raimund Pretzel (1907–1999) ja tema elutöö lubab teda nimetada „Saksamaa moraalseks südametunnistuseks“. Pärast sõda oli Sebastian Haffner üks väljapaistvamaid saksa publitsiste, esindades demokraatlikku meelsust ja viljeldes sundimatult elegantset stiili. Ta kirjutas esseistlikus laadis menukaid käsitlusi Saksa ajaloost, millest tuntuim on ehk „Anmerkungen zu Hitler“ („Märkmed Hitleri kohta“, 1978). „Der Teufelspakt“ („Kuradipakt“, 1968) kõneleb Molotovi-Ribbentropi paktist.

Raamatu on saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel.