“Lahutas, jäi peast ilma, suri, lahutas, jäi peast ilma, elas kuninga üle…” – selle tuntud vemmalvärsiga on kuningas Henry VIII kuus naist tavateadvuses defineeritud mitte niivõrd oma elude kaudu, kuivõrd viisi kaudu, kuidas need elud lõppesid. 16. sajandi esimesel poolel oli Inglismaa poliitikas üks suur ja põletav küsimus: Henry VIII soov saada endale meessoost troonipärija. Kuus kuningannat võisid olla küll Henry troonipärija-kinnisidee ohvrid, ent nad polnud sugugi alistujad. Vastupidi, nad ilmutasid märkimisväärset tugevust ja tarkust ajastul, mil usuti, et nende soole pole omane kumbki.

Antonia Fraser osutabki, et Henry abikaasad polnud mingid tühised nukukesed ega lihtsalt naissoo stereotüübid, kellena neid on mõnikord vaadeldud: Reedetud Naine, Võrgutaja, Hea Naine, Inetu Õde, Paha Tüdruk ja lõpuks Emakuju. Aragóni Catherine kõneles soravalt mitut keelt ja valitses regendina kuningriiki, kui Inglismaa saavutas 1513. aastal Floddeni väljal šotlaste üle otsustava võidu. Anne Boleyn põhjustas mitte ainult Henry lahkulöömise paavstist, vaid ka edendas Inglise reformatsiooni, samuti nagu Catherine Parr, kes oleks peaaegu kaotanud trooni (ja võib-olla elugi), vaieldes abikaasaga teoloogiaküsimuste üle. Isegi nooruke Katherine Howard näitas üles iseseisvust, ehkki mitte erilist arukust, kui endale kuningaga abielus olles armukese soetas.

Inglise keelest tõlkinud Piret Ruustal

 

Antonia Fraser on kaasaja tunnustatumaid ajalooliste biograafiate autoreid. Tema loomingu paremikku kuuluvad “Mary Queen of Scots” (1969), “Cromwell: Our Chief of Men” (1973), “King Charles II” (1979) ning “The Gunpowder Plot: Terror and Faith in 1605” (1996). Neli tunnustust pälvinud teost keskenduvad naiste rollile ajaloos: “The Weaker Vessel: Woman’s Lot in Seventeenth-Century England” (1984), “The Warrior Queen: Boadicea’s Chariot” (1988), “The Six Wives of Henry VIII” (1992) ja “Marie Antoinette: The Journey” (2001).