Kes vaatab, see näeb. Kuid see, mida ta näeb, sünnib suuresti vaataja silmades ja vaimus. Raamat annab ülevaate sellest, mida nägid loodusrahvad ja antiikaja inimesed, kui nad vaatlesid Päikest, Kuud, planeete ja tähistaevast. Vaadeldavale nimesid ja tähendusi omistades kujunes maailmapilt. Maailma tekkimise ja edasikestmise põhjusi otsides loodi oluline osa mütoloogiast. Taevasi liikumisi ja muutusi kirjeldades sai alguse astronoomia, mille esimesed praktilised viljad olid kalender, ajaarvamine ja kell. Taevakehade liikumiste tagajärgede või varjatud tähenduste otsimisest algas astroloogia. Väga laias laastus kulges tähetarkuste areng niiviisi peaaegu kõikidel rahvastel. Tohutult erinev on aga teadmiste ja süüvimuste tase, sest lisaks erinevustele kultuuride vanuses ja arengutasemes võisid erinevad rahvad pöörata põhitähelepanu hoopis erinevatele aspektidele, olgu see siis näiteks kalender, varjutused või hoopis planeediastroloogia. Ka raamatus on keskendutud tähistaevaga seotud uskusmuste ja teadmiste erinevatele aspektidele, kusjuures esile tuuakse autori arvates igale rahvale kõige iseloomulikum. Niiviisi moodustab raamat omalaadse terviku küllaltki väikese mahu juures, mis võiks olla vooruseks lugejale. Teksti aitavad paremini mõista üle kolmesaja illustratsiooni. Raamatu aluseks on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis loetud loengute materjalid. Endise astrofüüsiku ja praeguse filosoofina on autor püüdnud ühendada humanitaarset ja täppisteaduslikku lähenemist materjalile.